Kuidas sattus Saaremaa poiss siia Taeblasse tööle?
Mina sattusin Taeblasse pooljuhuslikult, sest pidin pärast Pedagoogilise Instituudi lõpetamist asuma tööle Saaremaale. Olin ülikooli ajal abiellunud ja meile mõlemale Saaremaal kahjuks tööd ei leidunud. Tolleaegne Taebla Keskkooli direktor Leo Treu tuli ülikooli tööjõudu (õpetajaid) värbama ning küsis õppejõududelt, kes võiks tulla. Pakuti mind ja Tiinat. Käisime paar aastat tagasi valminud koolihoonet vaatamas – kõik meeldis ja lõime käed! Aasta oli siis 1980!
Kas Taeblas pakuti tol ajal alustavale õpetajale elamispinda ka?
Jaa, see oli ka üks põhjus, miks just siia tulime – kohe-kohe pidid valmima uued elumajad Taebla keskuses ning sinna lubati noortele perekondadele korterid anda. Juhtus aga nii, et kortermajad päris tähtajaks valmis ei saanud ning meie pidime aasta otsa internaadimajas elama. Meie perre oli sündinud juba tütar Kairit. Järgmisel aastal kolisime Taeblasse, 4- toalisse vastvalminud korterisse.
Kui ma vaatan tolleaegseid pedagoogide pilte, siis jääb silma, et koolis töötas palju noormehi?
Jah, siin oli muidugi kaks põhjust – meie üheksa- klassilisest koolist oli saanud keskkool ning õppetöö läbiviimiseks vajati juurde õpetajaid. Teine põhjus – noored meesõpetajad, kes asusid pärast ülikooli lõpetamist tööle maapiirkondadesse, vabastati Vene sõjaväest. Minu meelest olid meil lausa kaksteist noormeest korraga siin majas tööl. Omal ajal tehti ka spetsiaalne raadiosaade isegi sellest – Tarmo Tuisk, Hannes Loss, Siim Prank, Veljo Raba, Lauri Hink, Mart Puller jne.
Alguses tulid Sa tööle füüsika ja käsitöö õpetajaks, aga millal tuli mõte direktoriks hakata?
Jah, vastab tõele - olin füüsika ja tööõpetuse õpetaja, aga ühel ajal pidi tolleaegne direktor Leo Treu minema pensionile. Haapsalu rajooni haridusosakonna juhataja Armas Merevoo tuli minuga rääkima võimalusest hakata kooli juhtima - pidi väga põnev ja huvitav töö olema! Võtsin natuke mõtlemisaega ja konsulteerisin oma sugulase Henn Kärbiga, kes oli siis Risti kooli direktor. Henn ütles, et kaotada pole midagi ja miks mitte proovida. Aasta oli siis 1990!
Oled koolijuht olnud kolmkümmend viis aastat! Mis on olnud selle aja jooksul kõige suurem muutus Eesti koolielus ja milline muutus on sind isiklikult enim mõjutanud?
No minu meelest üks suurem muutus oli kunagi see, kui kuuepäevaselt koolinädalalt mindi üle viiepäevasele. Eesti taasiseseisvumine tõi kaasa tohutu muutuse kooli juhtimissüsteemis. Varem oli koolijuht nagu administraator, kes täitis ülevalt tulnud korraldusi, aga nüüd pidi suuresti ise otsustama ja ka vastutama. See oli minule, kui noorele juhile, põnev väljakutse.
Kui vaadata tagasi oma esimestele tööaastatele direktorina, siis millist nõu annaksid täna iseendale?
Lahus tuleb hoida kaks asja – töö ja isiklik elu! Töö asju ei tohiks võtta isiklikult ja neid ei tohiks hirmsasti üle elada. Alati ei ole mul see õnnestunud, aga aastatega on paremaks läinud küll!
Kuidas on sinu arvates muutunud õpetaja roll ja autoriteet nende aastakümnete jooksul?
Noh, ütleme niimoodi, et omal ajal oli õpetaja ikkagi teadmiste andja ja tema peamised vahendid olid raamat, töövihik, kriit ja tahvel. Täna on õpetamise võimalused ja õpetaja autonoomia palju suuremad. Õpetaja oli muidugi suur autoriteet, nüüdsel ajal on see muutunud suuresti ühiskonnas aset leidnud muutustega. Suurenenud on vanemate ja õpilaste teadlikkus ning sellega kaasnev sekkumine koolitöösse. Minu meelest oli vahepeal kurioosum see, kui kooli võrreldi teenindusasutusega, mida õpetamine ja õppimine kohe kindlasti ei ole! Kool on ikkagi õppeasutus, kus peaks toimima koostöö kõikide osapoolte vahel.
Milline kriis või keeruline hetk on pannud Sind tõsiselt kaaluma haridustöös jätkamist ning mis aitas edasi minna? Kas niisugust asja on üldse ette tulnud?
Ausalt öelda sellist suurt kriisi ei mäletagi. Olen tundnud võib-olla ahastust, kui ei ole leidnud õppeaasta alguseks uut õpetajat, siis mõtled küll, et no kuidas edasi minna. Alati on aga mingi lahendus tulnud. Nii et suurt kriisi pole olnud. Vähemalt nii tundub mulle tagantjärele mõeldes.
Oled töötanud mitme põlvkonna õpilastega- mida tänased noored oskavad paremini ja mida neil oleks õppida eelmistelt põlvkondadelt?
Jah, ütleme praeguse aja noored on muidugi nutimaailmas tegijad, aga varasemalt oldi kohusetundlikumad ja keskendumisvõime oli parem. Üks asi veel – laste omavaheline silmast-silma suhtlus jääb üha kesisemaks
Kuidas on muutunud suhted lastevanematega ning milline on olnud suurim väljakutse selles suhtes?
Üldjuhul on lapsevanemad olnud heatahtlikud ja koostöövalmid. Mul on põhimõte, et tulen lastevanematele vastu niipalju kui võimalik ja enamasti saavadki probleemid lahenduse. Mõned asjad lahenevad ajaga, aga kindlasti on olnud juhtumeid, mis ei ole soovitud lahendusteni jõudnud. Peamine on osapoolte tahe koostööd teha!
Kas on mõni otsus, mille üle oled aastate jooksul eriti uhke või vastupidi, mõni otsus, mis tänaseni kripeldab?
Üks otsus on jäänud mind küll kriipima ja kriibib siiani – see, et gümnaasium reorganiseeriti põhikooliks. Saan aru, et sellel otsusel olid omad objektiivsed põhjused, aga ikkagi selline nostalgiline igatsus gümnaasiumiastme järgi on siiani. Samas saab ka teistpidi mõelda - tolle hetkel oli see nähtavasti õige otsus, sest õpilaste arv Taebla piirkonnas näitas küllalt suurt langustrendi. Haridusvõrgu reorganiseerimiseta ei oleks saanud ka Euroopa Liidu vahendeid uue koolimaja ehituseks ja vana maja kulud olid jätkamiseks ebamõistlikult suured. Aasta oli siis 2015!
Mis saab Taebla vanast koolimajast?
Praegu ta seisab tühjalt, aga õnneks on katus korda tehtud ja see hoiab ilmastikukahjustuste eest. Ausalt öeldes ei ole praegu veel kindlat pilti, mis seal olla võiks. Ise olen unistanud, et Lääne- Nigula vallas võiks olla üks puhas progümnaasium (7.-9. klass) ja see sobiks hästi meie vanasse ja uhkesse koolimajja.
Kui sul oleks võimalus kujundada Eesti haridussüsteemis üks põhimõte täiesti ümber, siis millest alustaksid?
Mind praegu kõige rohkem häirib kaasav haridus sellisel kujul, nagu ta on. Iseenesest on kaasava hariduse ideel üllas eesmärk, ent see nõuaks kolossaalseid summasid, et kõik hariduslike erivajadustega õpilased saaksid vajalikku tuge. Samas ei tohiks tähelepanuta jääda ka teised õpilased, sealhulgas andekad lapsed. Võin öelda, et meie Lääne-Nigula vald aitab niipalu, kui võimalik tugispetsialistide ja väikeklassidega. Aitäh neile selle eest! Aga kaasav haridus tervikuna on üks keerulisemaid väljakutseid nii õpetajatele, õpilastele kui ka lapsevanematele.
Intervjuu lõpetuseks, mida sa ütleksid noortele inimestele?
Ütleksin, et tulge kooli tööle – see on põnev ja huvitav töö!
