Sissejuhatus: ajaloo talletamise tähtsus
Konverentsi avas raamatu koostaja Mikk Lõhmus, kes meenutas teose sünnilugu. Esialgu plaanis ta pärast esimese osa ilmumist pausi teha, kuid mõne kuu möödudes tekkis tugev soov tööga jätkata. Tema sõnul on oluline, et kogutud lood ja teadmised ei jääks pooleli, vaid liiguksid edasi järgmiste põlvkondadeni.
SA Läänemaa Muuseumide juht Anton Pärn rõhutas oma tervituses ajaloomälu hoidmise olulisust. Tema hinnangul võib praegune töö olla vaid osa veelgi suuremast uurimisest, mille eesmärk on kunagi täpsemalt mõista, kui suured olid inimkaotused Teises maailmasõjas.
Memento ühenduse juht Arnold Aljaste andis ülevaate organisatsiooni tegevusest ning jagas nii isiklikke kui ka rahvuslikke mälestusi Siberi-aastatest. Sissejuhatuseks loeti ette ka 1941. aasta suve mälestusi, mis aitasid kuulajatel mõista tolle aja hirmu ja ebakindlust.
I sessioon: suvesõda ja metsavennad Läänemaal
Ajaloolane Hanno Ojalo keskendus oma ettekandes 1941. aasta suvesõjale Läänemaal ja Lääne-Nigulas. Tegemist oli ligikaudu 3,5 kuud kestnud konfliktiga, mille käigus põimusid Saksa ja Nõukogude Liidu vastasseis ning eestlaste keeruline valikute olukord.
Eestlased võitlesid erinevatel pooltel – nii Saksa armees, Punaarmees kui ka metsavendadena. Viimased olid sageli halvasti relvastatud, kasutades jahipüsse, revolvreid ja isegi omavalmistatud lõhkekehi. Relvapuudus oli eriti terav 1941. aastal, 1944. aastaks oli olukord mõnevõrra paranenud.
Metsavendluse alguseks peetakse 14. juuni 1941 küüditamist, mis sundis paljusid inimesi metsa varjuma. Teiseks oluliseks ajendiks oli mobilisatsioon Punaarmeesse. Läänemaal tegutses augusti lõpuks umbes 600 metsavenda, kes olid jagunenud kümnetesse salkadesse. Kuigi relvastatud kokkupõrkeid oli suhteliselt vähe, tegelesid metsavennad sidekatkestuste ja info levitamisega. Samal ajal põhjustasid hävituspataljonid ulatuslikku vägivalda – põletati talusid ja hukati inimesi sageli vähimagi kahtluse alusel.
Oluliseks lahingupaigaks Lääne-Nigula kihelkonnas kujunes Palivere piirkond augustis 1941. aastal, kus koondusid nii metsavennad, Nõukogude väed ja Saksa väed. Lõpuks tõrjuti punaväed piirkonnast välja sakslaste poolt.
Läänemaa kaotused olid märkimisväärsed:
- küüditati umbes 700 inimest
- mobiliseeriti ligi 2837 inimest
- punase terrori ohvriks langes 573 inimest
- kättemaks punastele 131 inimest
II sessioon: inimkaotused ja katkised elulood
Teises ettekandes käsitles Mikk Lõhmus Lääne-Nigula kihelkonna inimkaotusi aastatel 1941–1953. Ta tõi esile, et andmestik on lünklik ja vastuoluline, paljud kannatanud ei ole dokumenteeritud või on nende andmed ebatäpsed. Oluline probleem on ka see, et eri allikates esineb lahknevusi nimede, sünniaegade ja elukohtade osas. Lisaks jäeti sageli dokumenteerimata Saksa armees võidelnud eestlased ning Saksamaale viidud inimesed.
Konkreetsed lood ja nimed annavad ajaloole näo. Näiteks Kirimäe mõisa omanik Aleksander Saar, kes tapeti 1942. aastal Kirovis. Samuti arreteeriti ja represseeriti inimesi nagu Hando Viilmaa, Julius Valgur ja Arne Kukk – sageli pelgalt Kaitseliitu kuulumise tõttu.
Tramaatiliste sündmuste hulka kuulus ka Johannes Kalmu ja tema elukaaslase hukkamine 1941. aastal, kes oli seotud küüditamiste korraldamisega. Sellised lood näitavad, kui keerulised ja traagilised olid valikud ning saatused tol ajal.
Pärast sõda jätkusid repressioonid. Näiteks Jüri Mikli, kes oli vallavanem, vangistati ning suri 1951. aastal Siberis. Samuti on meelde jäänud Jaan Kraagi lugu – mees, kes püüdis keerulistes oludes ellu jääda, kuid kelle perekond hiljem kannatas süsteemi surve all. Ludvig Vammus, kes tegutses Oru valla täitevkomitee esimehena, oli üks neist, kes aitas kaasa küüditamistele, kuigi ka tema enda peres oli kannatanuid. Jaan Tammet, vallavanem enne ja sõja ajal, valis seevastu metsavennana varjumise tee ning suutis lõpuks ellu jääda.
Sõja ajal ja järel toimus mitu repressioonilainet:
- 1941. aasta arreteerimised ja hukkamised
- 1944–1945 punavõimu naasmise järel alanud massilised vangistamised
- 1949. aasta märtsiküüditamine
Pärast sõda muutus süüdistuste iseloom – kui varem karistati Kaitseliitu kuulumise eest, siis hiljem võis süüdistuseks saada ka omakaitses osalemine või isegi Saksa sõjaväele vee andmine. Õigusruum oli ebakindel ja hirmu külvav. Metsavendluse aktiivseim periood jäi aastatesse 1944–1949. Inimeste rollid varieerusid aktiivsetest võitlejatest kuni varjujäänud peitujateni, kellest paljude nimed ei ole tänaseni teada.
Paneel: isiklikud mälestused sõjast ja küüditamisest
Konverentsi emotsionaalseima osa moodustasid isiklikud mälestused.
Helle Telvei kirjeldas lapsepõlve sõjatsoonis Haapsalu ja Palivere vahel. Tema pere koges nii sõdurite kohalolekut kui ka küüditamiste hirmu. Ta meenutas, kuidas inimesi koguti veoautodesse ning viidi teadmatusse.
Saamo Heldema jutustas oma isa keerulisest saatusest, kes mobiliseeriti korduvalt, kuid suutis lõpuks naasta kodutallu ja vältida küüditamist. Samas tuli perel kohaneda kolhoosikorra ja pideva hirmuga.
Salme Seppel jagas lugu oma pere küüditamisest Siberisse 1949. aastal. Vaatamata sellele, et pere püüdis oma õiguste eest seista, saadeti nad ikkagi välja. Ta kirjeldas rasket elu, nälga, külma ja haridustee katkemist. Alles 1958. aastal õnnestus tal Eestisse naasta.
Kõik meenutajad rõhutasid, et paljudest asjadest ei räägitud lastele – vaikimine oli ellujäämise viis.
Kuulates neid lugusid – kannatusi, kaotusi ja samas ka imelisi ellujäämisi – tekib paratamatult küsimus: kust tuli inimestele jõud vastu pidada? Sageli ei olnud see nähtav ega sõnades väljendatud, kuid paljude südames elas vaikne lootus, usk, et kurjusest põhjustatud pimedus ei jää viimaseks sõnaks.
Kristlikus usus teame, et ka kõige sügavam kannatus ei ole inimesele silmaga nähtav lõpp, vaid igavene lahutatus Jumalast. Rõõmusõnum kristlikus maailmas on, et ristile järgneb ülestõusmine. Nii nagu paljud meie rahva inimesed kandsid läbi raskuste lootust paremale ajale, kannab ka meid täna sama tõotus. Nagu ütleb pühakiri: „Valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.“ (Jh 1:5) See valgus ei kustu ka ajaloo kõige tumedamatel hetkedel. See kutsub meid mäletama, leppima ja hoidma üksteist – ning usaldama, et Jumal juhib ka läbi kannatuste. Soovin kõigile lugejatele rahulikku südant ja lootusrikast meelt. Olgu ülestõusnud Kristuse valgus teie teel juhiks ka kõige keerulisematel aegadel.
Õnnistatud Ülestõusmispühi!
Kristo Hüdsi
EELK Lääne-Nigula-, Noarootsi ja Nõva koguduste õpetaja
