Kristo Hüdsi
EELK Noarootsi koguduse õpetaja
Hommikul kell 9.30 kogunesime Dirhami sadamasse. Ilm oli päikeseline, meri peaaegu tuulevaikne ning juba enne teeleasumist oli tunda elevust eesootava päeva eel. Kell 10.00 alustasime meresõitu Osmussaare poole. Poole tunni pärast jõudsime saarele, mis tervitas meid vaikuse, avaruse ja kaunite rannavaadetega.
Osmussaar on Loode-Eesti ja Lääne-Nigula valla üks omanäolisemaid paiku. Vaid viie kilomeetri pikkusel saarel kohtuvad rannarootslaste kultuuripärand, sõjaajalugu ning eriline loodus. Saare rootsikeelne nimi Odensholm tähendab „Odini saart“ ning meenutab piirkonna sajanditepikkuseid sidemeid rannarootslastega.
Sadamast alustasime matka mööda läänekallast Osmussaare kabeli poole. Teel saatis meid merekohin ning merelindude tegus toimetamine. Eriti jäid silma luigeperekonnad, kes nautisid rahulikku merd ja kaunist suveilma samamoodi nagu meiegi. Osmussaare suurim väärtus ongi ehk tema vaikus ja puutumatu loodus, siin on võimalik hetkeks eemalduda argipäeva kiirusest ning lihtsalt märgata Jumala loodud maailma ilu.
Kabeli juures pidasime surnuaiapüha jumalateenistuse. Mälestasime neid, kes on Osmussaarele maetud, ning tänasime Jumalat nende elu ja pärandi eest. Jumalateenistusel jutlustas õpetaja Kristo teemal „Palverännak kaduvuse ja igaviku vahel“. Ta kõneles sellest, kuidas inimese teekond kalmistutele, lapsepõlvemaadele ja oma juurte juurde on omamoodi palverännak – võimalus peatuda, meenutada ning mõtestada oma kohta elus ja ajaloos.
Osmussaare ajalugu kutsub samuti mõtlema ja endasse vaatama. Enne Teist maailmasõda elasid saarel eestirootslased, kellel olid siin kodud, kool ja oma kogukondlik elu. 1940. aastal sunniti elanikud saare militariseerimise tõttu lahkuma. Tänapäeval meenutavad seda aega kabeli varemed, kalmistu ning lood inimestest, kes pidid oma kodusaare maha jätma. Nende järeltulijad külastavad Osmussaart tänini, otsides ja hoides sidet oma juurtega.
Pärast jumalateenistust süütasime kabeli juures mälestusküünlad ning jätkasime teekonda läbi saare sisemaa idakaldale. Seal avanes vaade võimsale paekaldale, mis on üks Osmussaare tuntumaid loodusvaatamisväärsusi. Saar on geoloogiliselt väga eriline paik. Siin leidub kivimeid, mis on seotud ligi 535 miljoni aasta taguse Neugrundi meteoriidiplahvatusega. Need kivimid jutustavad lugu aegadest, mis ulatuvad kaugele enne inimkonna ajalugu.
Teekonnal tervitasid meid saarel karjatatavad lambad ja veised. Möödusime ka radarijaamast ning nägime endisi militaarrajatisi, mis meenutavad saare olulist strateegilist rolli 20. sajandi keerulistel aegadel. Tänaseks on loodus suure osa neist paikadest taas enda valdusse võtnud.
Paljud meist ronisid ka saare põhjatipus asuvasse tuletorni. Sealt avanes imeilus vaade üle mere ja kogu saare. Tuletorn on aastakümneid olnud meremeestele tähtsaks orientiiriks ning meenutab, kui oluline roll on Osmussaarel olnud Läänemere mereteedel.
Pärast matka ootas meid maitsev kuum supp ning magustoiduks muhvinid. Ühine lõunasöök pakkus võimalust puhata, jagada päeva muljeid ning nautida osadust. Südamlik tänu Rita Koppelile ja tema perele, kes hoolitsesid meretranspordi eest, pakkusid meile maitsva lõunasöögi ja meeldejääva elamuse.
Enne lahkumist jõudsime tutvuda veel saare majutuskohaga. Mõned osalejad kasutasid võimalust sõita kohaliku „taksoga“ ning üks vapram matkaja käis enne tagasisõitu isegi meres ujumas. Kell 15.00 alustasime tagasiteed Dirhami poole. Koduteel hakkas õrnalt vihma tibutama, kuid see ei vähendanud kellegi rõõmu. Vastupidi, kõigi pilgust võis välja lugeda tänulikkust hästi kordaläinud päeva eest.
Osmussaar on paik, kus kohtuvad ajalugu, loodus ja vaikus. See on saar, mis kutsub peatuma, meenutama ja märkama. Paljude jaoks jäi sellest päevast südamesse eriline rahu ning soov kunagi tagasi tulla. Tänan südamest kõiki tublisid rändureid.
Kui Jumal lubab, läheme jälle. Olge hoitud ja õnnistatud ning ilusat suve kõigile!
