Oled elanud Oru kandis vaid mõned aastad, kuid jõudnud selle ajaga kogukonnaellu hästi sisse elada ja saanud paljude siinsete inimeste jaoks oma inimeseks. Neile, kes sind veel lähemalt ei tunne – palun räägi veidi endast. Milline on olnud sinu senine teekond ning millega oled enne Oru Kultuurisaali juhi ametisse asumist tegelenud? Mis sind Oru kanti tõi?
Alustan sellele küsimusele vastamist tagantpoolt ette. Olen varem väga palju unistanud sellest, et elada Läänemaal. Kuigi juured on mul hoopis teises kandis, on miski mind alati siia tõmmanud. Kui elu andis võimaluse, tulin siia suure rõõmuga.
Olen olnud kirglik harrastusteatri näitleja – ma arvan, et juba rohkem kui kümme aastat. Kutsusin kokku Padise Rahva Teatri, mängisin Keila AX-teatris ja siin Orul sündis kaks aastat tagasi Oru Õnneteater.
Õppinud olen lilleseadjaks ning mul on olnud ka oma väike koolitusettevõte, kus õpetasin lilleseadete ja küünalde tegemist. Tänaseks on lisandunud mitmeid käsitöö oskusi, millega ennast maandan.
See võib kõlada pisut veidralt aga mulle meeldib õppimisega end vormis ja silmaringi avarana hoida. Inimesed huvitavad mind ja see, kuidas ja miks nad käituvad nii või naa. Sellepärast olen õppinud kogemusnõustajaks ja läbinud mitmeid kursusi ja koolitusi.
Käesoleval aastal sain Viljandi Kultuuriakadeemiast „Kaasaegse teatri“ mikrokraadi. Õpin paralleelselt kolmandat aastat Eesti Psühhodraama Instituudis. Ja õppimine aina jätkub – sain äsja teada, et pääsesin taas Viljandi Kultuuriakadeemia mikrokraadiõppesse, sedakorda loovettevõtja erialale.
Õppimise kõrvalt olen erinevatel etappidel töötanud klienditeeninduses, olnud giid, administraator ja müüja.
Terve oma elu olen tundnud suurt rõõmu ja rahuldust sündmuste korraldamisest. Olen olnud teatrifestivali korraldusmeeskonnas ning korraldanud erinevaid sündmusi ka ise. Mulle meeldib, kui inimesed tulevad kokku, sünnib midagi ühist ja pärast jääb sellest alles hea emotsioon.
Lisaks teatrile ja sündmuste korraldamisele on mulle lähedased ka luule ja kirjutamine. Mulle meeldib sõnadega mängida ning mõtteid ja tundeid nende kaudu edasi anda.
Oru Õnneteatri eestvedajana oled juba toonud kohalike ellu palju rõõmu ja ühiseid elamusi. Mida on teatritegemine sulle Oru kandi inimeste ja laiema Lääne-Nigula valla inimeste kohta näidanud?
Kui ma tegin esimese üleskutse, et soovin alustada harrastusteatriga, siis esimesel kohtumiskorral vaatas mulle vastu 18 paari säravaid silmi. Ja ausalt öeldes, ma natuke ehmatasin. Ma mõtlesin, et kui tuleb 3-4 inimest, on hästi – midagi ikka saab juba mängida. Sellest, et nii aukartust äratavalt suur seltskond kogukonna jaoks võõra inimese kutse peale kohale tuleb, ei osanud ma unistadagi.
Ma tõesti tundsin esimesel aastal ja tunnen siiani sooja poolehoidu ja sõbralikku uusishimu Oru Õnneteatri tegemiste vastu. Kohalike inimeste poolt. Ja see on pikk pai südamele.
Esimene esietendus oli taas ehmatus. Aga seda parimas võimalikus võtmes. Kui avasime saali uksed siis sõbralikke ja heatujulisi inimesi, muudkui tuli ja tuli ja tuli... Ma mäletan, et ma mõtlesin tol õhtul õrn-armas õnnetunne kurgus ja südames: mis inimesed need küll siinkandis elavad, kes tulevad ühise, sooja ja toetava perena ühe alustava teatrihakatise esimesele etendusele.
Lisaks Õnneteatri tegemistele olen kogenud sõbralikku toetust, olles osa muude sündmuste korraldustiimides. Tunnen austust, lugupidamist ja tänu.
Oru Kultuurisaal on kohtumispaik 15 Oru kandi küla inimestele ning Oru kandi külad kannavad Eestimaa aasta küla tiitlit. Millisena näed kultuurisaali rolli külade ühendamisel ning kuidas soovid seda tugevat kogukonnatunnet hoida ja edasi arendada?
Mul on südamest hea meel, et sain olla näppupidi sees teekonnal, mil valmistasime ette üsna suure seltskonnaga Eestimaa aasta külaks valimise komisjoni saabumiseks. Sain anda oma panuse kogukonna aastavahetuse peo ja aasta külaks tähistamise peo õnnestumiseks. Ma arvan, et sellised peod, kus istume külg- külje kõrval, laulame ja tantsime üheskoos, on kindlasti üks kogukonna ühendajaid ja sellised kokkusaamised peaksid kindlasti toimuma ka tulevikus. Olen avatud ka uutele ideedele ja mõtetele, sest põnevaid ideid on maailm täis. Tuleb vaid need üles noppida ja paremad neist ära teha.
Milliseid uusi mõtteid ja unistusi sa Oru Kultuurisaali juhina endaga kaasa tood ning mida soovid, et inimesed mõne aasta pärast kultuurisaalist rääkides ütleksid?
Mul on üks väiksem unistus, millega ma loodan, et saame juba saabuval kevadel uue traditsiooni luua. Küll oleks tore kui kevadel toimub meie majas tegutsevate taidlejate ühine, natuke teistmoodi kui tavaliselt, lavastatud kevadkontsert, kus kõik saavad enda uusi oskusi näidata.
Mul on ka suuremaid unistusi. Loodan, et tekib võimalus korraldada selliseid uusi sündmusi, mis kutsub külasid kokku üheskoos toimetama ja midagi looma. Näiteks see ilmatuma äge kuuskede kaunistamise idee, mille kultuurisaali senine juht Viivika Orula ellu kutsus.
Mõne aasta pärast, ma loodan, inimesed räägivad toredatest elamustest, mis on saadud kultuurisaali kontserditelt, etendustelt, näitustelt, kohtumiselt. Inimesed teavad, et siin toimuvad ju sündmused, mis on lastele ja neid, mis on suunatud noortele ja on neid, kuhu tullakse peredega ja neid, kuhu küladega.
Kas soovid midagi veel lisada?
Mul on suur rõõm ja õhin olla ühe uue teekonna alguses. Minu jaoks on sel aastal 1. september täiesti teistmoodi. Samas ei seisa ma sellel stardilpakul sugugi üksi. Selleks, et kultuurisaal oleks just selline koht, kuhu tulla tahetakse, tuleb olla ka inimesel endal aktiivne ja anda märku, mis kõnetab ja mida teha ja kogeda tahaks! Niiet asume siis teele!
Soovime Õnne-Sigridile uues ametis palju lennukaid ideid ja rõõmustavaid kohtumisi!
Intervjueeris Helina Laht.
Jälgi Oru Kultuurisaali tegemisi Facebookis siin ja Oru Õnneteatri tegemisi siin.
Kontaktid: [email protected], 5809 0501
