Salmega juttu ajades rändasime ajas tagasi. Juba kuueaastaselt hakkas ta lehma lüpsma ning hiljem kündis hobustega põldu. Hobuste nimed olid Jüri ja Mari – need on Salmel tänaseni hästi meeles.
Meenutusi jagus nii põllutöödest, viljapeksust kui ka oma kodu ehitamisest. Salme rääkis, kuidas tema isa käsitsi maja vundamenti kaevas ja kuidas maja ehitati. Kui palju on ikka elu saja aastaga muutunud! Kunagi olid külad rahvast ja tegemisi täis, nüüd on nii mõnigi maja tühjaks jäänud.
Meenutasime ka sõjaaegu. Kord tuldi keset kartulivõttu ja võeti hobune ära. Asemele anti valge hobune, kes elas küll talve üle, kuid suri enne kevadisi põllutöid. Nii tuli hobust naabrilt laenata. Naabril oli aga endalgi vaja tööd teha ja hobust sai laenuks vaid pühapäeviti. Nõnda Salme siis pühapäeval põldu kündiski. Külarahvas sõitis hobuvankritega mööda ja hõikas: „Sinu vili kasvab maa alla!“ Salme vastas seepeale kindlalt: „Ei ta kasva!“. Ja ei kasvanudki. Eks töö vajas tegemist, olgu siis pühapäev või argipäev!
Ja kui küsisime Salmelt, mis on pikaealisuse saladus, tuli vastus lihtsalt ja konkreetselt: „Eks ikka töö tegemine!“
Sajanditäis elutarkust ja mälestusi – 100. sünnipäeva tähistav Salme Porn oma kodus Tagavere külas, süles Lääne-Nigula valla õnnesoovidega lillekimp. Foto: Helina Laht
Salme tundis külalistest siirast rõõmu. Kodus on talle igapäevaselt abiks poeg, kes igapäevaselt toa mõnusalt soojaks kütab ning koduseid toimetusi teeb. Oli üks ütlemata soe ja südamlik kohtumine, kuhu mahtus nii meenutusi, elutarkust kui ka muhedat huumorit.
Palju-palju õnne, hea Salme! Soovime Sulle tugevat tervist ja ikka rõõmsat meelt!
Sada aastat on terve sajand lugusid. Väga väärtuslik on neid kuulda inimeselt, kes on selle kõik ise läbi elanud!
